kolmapäev, 26. september 2018

Ironman Italy 2018

Mõte minna Itaaliasse IMi tegema oli tegelt mul juba ammu. Juba 1-2 kuud enne Tallinna IMi. Kuna tegu oli ühe Enerviti poolt toetatava üritusega siis miks mitte siduda töö spordiga. Mõeldud tehtud.
Ma nimelt ei teinud üritusest enne juttu sotsiaalmeedias kui see alles käes oli. Vähesed teadsid sellest, et 7 nädalat peale Tallinnat plaanin veel ühe IMi teha. Üks eit meie sõpruskonnast lahkus tänu sellele grupist, et ma viilisin kinnitamast, et ma lähen Itaaliasse..edu talle! Aga mis seal ikka, one goes other comes 😊

Aga see selleks. Reis Itaaliasse oli tõsiasi. Polnud ma varem seal käinud. Uurisin veidi „PeastMarialt“ kuidas too üritus oli, kuna ta oli seda sama võistlust aasta tagasi läbinud. Ütlen ausalt siis sellist võsitlust ma ei oodanud, aga nüüd siis kõigest ükshaaval.
Kindlasti tahaks ma mainida kui palju sai ettevalmistust tehtud. Kuna Tallinna IM oli just olnud siis kerge vurts oli sees. Põhimõtteliselt oli mul sama palju aega treenida nagu Tallinna IMiks. Plaan oli küll hea aga teostus halb. Ma ei hakka pikalt siin kõiki nädalaid lahti kirjutama aga kokkuvõtteks sai ettevalmistus selline.

Kuu                  1.nädal 2.nädal         3.nädal 4.nädal
August            0h trenni    3h trenni       3h trenni      4h trenni
September      8h trenni 5h trenni     VÕISTLUS

Plaan oli teha sama ettevalmistus mis Tallinna IMiks tegin, kuid alati ei lähe nii nagu soovid. Seega midagi ma nagu tegin aga vist mitte piisavalt. Enamus tabelis toodud tundidest on rattaga tööle ja koju sõidud. 2 ujumist oli Tallinna ja Itaalia vahel. Mõni spets rattatreening ja mõni jooksutrenn.
Et siis miks ma ei treeninud? Võibolla olin väsind just Tallinnaks tehtud ettevalmistusest. Aeg oli end pühendada perele ja kodule.

Hommikune ärasaatmine lennukile.


Neljapäev 20.09
Hommikul kell 7 läks lend Saksa, Jaana ja Põnn saatsid mind ära. Jah, ma läksin täitsa üksinda kuna tegu oli nii kiirega reisiga siis ei hakanud nad kaasa tulema. Põmm sinna, IRONMAN ja põmm tagasi.

Air Dolomitiga Itaalia suunal.


Kell 9 olin Saksas, seal ootasin mõne tunni ja edasi Bologna suunas. Saksa lennujaamas juhtusin kogemata kokku Andreiga. Olen kunagi proovinud teda ujuma õpetada, ei tea kas sellest kasu ka oli. Aga, et edaspidi mul õpetamine paremini läheks siis võin vaikselt kuulutada, et peagi olen paberitega ujumistreener.

Andreiga kohvitamas.


Saksast edasi Bologna suunal läks reis kiirelt. Tund sõitu ja puudutasimegi Itaaliat.
Bologna lennujaamast pidi minema buss Cerviasse 2 tundi. Oli ka valida rongiga minek aga siis oleks pidanud rattakohvriga ringi jalutama. Meid oli ootamas seal 4 inimest ratastega ja 3 ilma rattata. Saabuski siis kohale meie transport mis ei olnud väga suur. Kergelt kartsin, et ei mahugi peale aga lahendasime asja ära. Transpordiks oli saadetud meile marsuut takso. Pagassi mahtus 1 ratas ja teised rattad panime sisse, käiguvahesse. Sõit möödus ilma tõrgeteta.

Bolognast Cervia suunal, rattakohvrid vahekäigus ja kõik on õnnelikud.


Cervia, mida rohkem linna sisse sõitsime muutus ta ilusamaks. Meid pandi maha kuskil keskplatsil, sealt edasi jalgsi paar km kuni hotellini. Ülejäänud päeva käisin tutvusin Itaalia Enervitiga ja õhtul panin ratta kokku. Võistlusnumbrit kätte ei saanud kuna too oli juba suletud.

Enerviti finishi koridor.


Reede 21.09
Hommikul nautisin hommikusööki. Olin harjunud sööma ikka putru aga Itaalias vist seda väga ei pakuta. Pidin sööma saia juustu ja singiga lisaks muna ja kõrvale mõnus kange kuum kohv kuuma piimaga. Kuna samas hotellis majutus ka kogu Enerviti meeskond siis oli hommikuti ka Enerviti toidulaud. Seal leidis Enervit Carbo Flow laadimispulbrit, erinevaid küpsiseid, müslisi ja palju muud mida nad toodavad. Edasi nägi päev välja nii, et läksin võtsin numbri välja ja läksime Pirminiga ujuma.

Tegin ka kahe Itaalasest triatloni staariga pilti


Minu jaoks suureks üllatuseks oli vesi hullult soolane. Ma kergelt kartsin, et ma ei harjugi sellega ära aga mis seal ikka teha, tuleb harjuda. Peale ujumist sõime lõunat ja siis liikusin tagasi hotelli ratast kokku panema. See sai kokku siis tegin kerge 1-2km ringi ja kontrollisin kas kõik töötab. Edasi oli minu aeg ratas ära viia vahetusalasse. Tegu on vist maailma kõige pikima vahetusalaga. Ca 500m sain mina ühest otsas teise. Ehk siis kui me võistluse ajal ujumisest välja tulime siis oli vaja umbes 1km kokku joosta, et rattaga sõitma saaks hakata. Aga ratas sai ära pandud ja vahetusala kotid ka.
Samal päeval käisime veel pastat söömas Pirmini ja tema famiiliaga. Õhtul koju ja tuttu ära kuna järgmine päev oli vaja vara ärgata.

Hommikune finishikaar. Varsti olen ma jälle siin.


Laupäev 22.09 võistluspäev
Äratus kell 4:30 kuna siis hakkas hommikusööki saama. Sõin ära ja kell 6 võtsin suuna vahetusala poole. Mul oli vaja rattale peale panna joogipudelid joogiga ja energiageelid+batoonid. Seekord läksin juba mõttega süüa iga poole tunni tagant 2 geeli ja teine pooltund batoon. Üldiselt võin juba öelda, et energia auku mul seekord ei tekkinud.
Asjad sai rattale ära pandud ja läksin edasi stardisuunas. Vahetult enne starti panin jooksudistantsi „Special needs“ kotti Eesti lipu, et sellega finisheeruda nagu traditsiooniks saanud on.

Ujumine – kuna ma olin teinud Tallinna ja Itaalia IMi vahel vaid 2 ujumistreeningut basseinis ja ei ühtegi avavees siis ma ei oodanud ka siit mingi ulme head tulemust. Sellegipoolest liikusin alla 1h ujujate gruppi. Ja stardipauk kõlaski, esimestel minutitel probleeme polnud. Kui juba kaugemale olime jõudnud siis suure ähmimisega tõmbasin korduvalt vett suhu-kurku. Rõve mega soolane vesi häiris mind. Aga tuli ära harjuda ja edasi ujuda. Meie võistlus oli „Australian exit“ ujumisega, see tähendas, et me ei ujunud kõike 3.8km korraga nagu Tallinnas tegime vaid tulime korraks 1,9km peal veest välja, tegime liivapeal kiired sammud ja tagasi vette. Minu imestuseks oli 1,9km aeg midagi 32minutit. Mõtlesin endamisi, et okei..teine osa on kindlasti raskem ja tuleb kukkumine…seega aeg võiks tulla 1:05-1:10. Tegelikult läks just kergemaks kuna keha sai soojaks ja hingamine paika. Sain korra ka käega puudutatud millimallikat kes minu ette tuli. Nad oli seal vees ujujate vahel ja alla ja igalpool. Nad olid umbes arbuusi suurused, sellised suuremad 6-8kg arbuusid noh. Jummala suured elukad. Viimasel sirgel ujusin kogemata ka vasaku näo poolega temas üle ja sain kõrvetada. Pool nägu + kõrv kipitasid kuni rattasõidu poolepeale. Ujudes mõtlesin, et saaks juba välja ja rattapeale. Ujuminse lõpp tundus mulle tugev ja saingi selle tehtud. Jällegi imestasin, et 1h ja mõned sekundid peale. Ülikõva, et siis ei peagi treenima vä? :D  Ujumise aeg oli: 1:00:12

Ratas – jällegi oli mul ettevalmistus kehv ja üritasin end tagasi hoida. Esimesed kilomeetrit kogunes vaevaliselt, st väga vaikselt. 20..40..60km jne. Rajal oli ka palju vaadata, kas oli äkki sidruni ja avokaado istandused. Ei puudunud ka viinamarja põõsad. Ühesõnaga vaatasin palju ringi ja nautisin mugavat sõitu. 180km oli meil jaotatud 2 ringi peale. Iga ringi keskel oli ca 1 km tõus mäkke. See võttis juba esimesel ringil mul jalad värisema. Samas tagasi tulles alla sealt oli küll mõnus ja sai pikalt puhata. Esimese ringi lõpus tundsin end hästi, mõtlesin, et kas ka rattaks polnudki vaja treenida ja siit võib hea aeg tulla. Aga see oli vist liialt hõisatud, peale 100km hakkasin väsima ja sõitsin enamuse ajast juba asendist väljas. Peatusin punktides, rääkisin juttu ja sõin rahulikult end täis. Raja kõrval seisis ka üks kuradi ilus Insignia, valget värvi, väga ilus oli raisk. Sõitsin sealt ju 2 korda mööda ja see jäi silma 😊 Ratta ajal käisin 1 korra ka vetsus. Mida aeg edasi rattaseljas sain aru, et ma olen ikka vist jooksja… Et saaks juba rattaseljast maha ja jooksma…ma olen ju ikkagi jooksja..haha..tegelt oli mul lihtsalt rattast juba kopp ees ja hakkasin vabandusi välja mõtlema. Rattasõidu tegi ka väga raskeks ilm. Suht terve aja oli päike lagipähe. Varjus nägin, et näitas 30kraadi sooja, päikse käes oli see siis äkki 35 kraadi. Ma ei olnud varem näinud, et keegi seisab rattaga rajakõrval ja lihtsalt oksendab. See oli minu silmadele esimene kord seda näha, ja neid oli seal rohkem kui ühe käe sõrmi mul. Ratta aeg oli: 5:51:55

Jooks – Kui rattalt maha sain siis olin kindel, et proovin midagi veel päästa. Tegin vahetusalas kiirelt vahetuse ja edasi jooksma. Jooks oli meil jaotatud 4 ringi peale. Isenesest trass oli ilus, mere ääres, jõe kaldal, linnas jne. Rahvast oli koguaeg pealtvaatamas. Esimene ring möödus kenalt. Aga mida aeg edasi seda raskemaks läks. Teisel ringi tegin juba kõnnipause joogipunktides. Ilm oli lihtsalt nii vastikult palav, et lihtsalt ei suutnud. Eks ka alatreenitus mängis rolli. Jällegi nägin inimesi puude najal oksendamas ja istumas. Pajud kõndisid, seda tegin vahel ka mina. 2 ringi ajal nägin ka Pirmini fännklubi, sealhulgas ka Mikk Sampkat. Tänan teid ergutamast. 3 ja 4 ring olid lihtsalt kannatamine. Juba hakkas pimedaks minema ja sain tunda kuidas on pimedas lõpetada. Samas oli lahe kuna tean, et mida lõpupoole sa finisheerud seda rohkem rahvast sulle kaasa elab ja ergutab. Jooksu aeg oli: 4:53:57


Koguaeg kokku : 12:01:41

Kokkuvõttes võin öelda, et targem on ikka teha mingisugunegi ettevalmistus. Pelgalt nii suvalt peale minna pole väga nautimine. Aga ma ei mõelnud kordagi, et enam ma seda ei tee. Kindel see, et uuel aastal olen kusagil jälle stardis! Edu kõigile ja kohtume spordirajal.

Tagasitulles ootasid lähedased mind üllatusega lennujaamas, aitähh Jaana, Põnn ja Ema :)

Minu kullakallis Põnn aka Emily 


Veel pilte:

Pizza peale võistlust.

Rannas, puhkan.

Rattarajal sain kombe selga päevitatud.

Ka kohalik õlu tuli ära proovida.

Saksas jälle ootamas oma lendu Tallinna.

Tänan tähelepanu eest!


neljapäev, 9. august 2018

Ironman Tallinn & before it :)

On aeg võtta kokku Ironman Tallinn ja selleks tehtud ettevalmistus.

Kui alustame päris algusest siis mina loen ettevalmistuse algust peale 2017a treeningpuhkust. Puhkus oli sisuliselt august - oktoober 2017. Novembrist hakkasin taas regulaarselt liigutama ja sellepärast loen alates sellest ettevalmistuse algust 2018 aastaks. Plaanid olid mul põhimõtteliselt paigas, kindel oli, et osalen Otepää IMil aga Tallinna IM oli veel lahtine. Mõtlesin, et 2017 juulis tegin oma esimese täispika IMi ära (Frankfurt) ja ei olnud suurt tungi hakata uueks valmistuma.

Aga jah, lükkasin siis novembrist palli veerema. Võtaks ettevalmistuse kokku siis nii, et oli selline kesine nagu mul ikka. Üksi treenides on raske leida seda motivatsiooni mis ajaks mind trenni. Talvel käisin jooksmas, sõitsin rattaga õues, ujusin basseinis ja suusatasin natuke Soomes ja Estoloppet suusasarjas. Paar kuud üritasin end saada Tripassioni triatloniklubi treeningplaani aga kuni lõpuni see ei õnnestunud. Tänud Mikk ujumistreeningute eest mis andsid, ainsad trennid millest tundsin, et oli kasu. Enamus rattasõite õues möödus Urmas Rebase meeldivas seltskonnas, aitähh :)
Kevadel hakkasid toimuma MTBest rattamaratonid, millest võtsin ka enamustest osa, et treenida pikka maastikusõitu. Kui eelmistel aastatel olen teinud jõutreeningut saalis siis seekord ma seda ei teinud. Lihtsalt ei jõudnud olla seal. Pere vajas ka oma aega.

Siis kui sain end regulaarselt liikuma niitis mind maha vigastus, mis lõi treeningutesse sisse 2 kuulise augu. Mõlema ahhilka põletik ei lubanud ujuda ega joosta. Rattaga vaikselt sain sõita. Tore polnud ka see, et olin plaaninud maikuu algusesse treeninglaagri Otepääl, lootes seal teha ratta mahutreeninguid. Reaalselt ei saanud ma ka seal end liikuma kuna jalad lihtsalt ei lubanud. Viimastel päevadel tegin mõned rattatreeningud kaasa. Sealt edasi oli Otepää IMini jäänud väga vähe aega aga samas tuli vigastusest võitu saada. Tegin kuni Otepää IMini jooksust ja ujumisest puhkuse, sõitsin vaid ratast. Nagu arvata oli siis võistlus Otepääl oli korralik katsumus ja pikk matk. Ujudes oli pulss laes, ratas möödus rahulikult ja joosta sain väga vähe, enamuse ajast tegin jooks-matka.

Peale Otepääd sai selgeks, et avanes võimalus kaasa teha Ironman Tallinn ja mõtlesin kas kõik või mitte midagi. Jalad peale Otepääd enam paiste ei läinud ja oli tunda, et põletik hakkab mööduma. Kuna ma iseseisvalt ettevalmistust olen teinud juba paar aastat siis mõtlesin seekord, et teen midagi teisiti.

Võtsin ühendust Marko Albertiga. Minu õnneks ta oli nõus mind aitama ettevalmistusega Ironman Tallinnaks. Minna oli 7 nädalat, pidin kohe end liigutama hakkama. Mul polnud varem üksi treenide olnud nii palju motivatsiooni ja teotahet nagu siis oli. Ma ei oleks iialgi arvanud, et viitsin ujuda üksi basseinis 4,8km. Ja enamus ujumistreeninguid möödus Sõle Spordikeskuse basseinis algusega 7.00 hommikul. Rattatreeningutest rääkimata, kuna tahtsin õhtuse kvaliteetaja anda perele siis pidin alustama vahel ka kell 5.00 hommikul, millele tegin veel jooksu peale. Ühesõnaga läksin korralikult mugavustsoonist välja ja katsusin oma piire tänud Markole.




Tooksin siinkohal välja oma treeningtunnid kuude ja nädalate kaupa ja siis lähme edasi Tallinna IMga. Vasakult paremale on toodud kuud ja tulbad alla on nädalad. Mustaga nädalad Markoga.
Punasega oli haige-vigane. Sinisega oli Võhandu Maraton kus vigastada sain.



NOV.
DETS.
JAAN.
VEEBR.
MÄRTS
APR.
MAI
JUUNI
JUULI
0:19
2:25
3:47
5:07
7:20
9:11
14:42
2:51
10:47
4:43
5:28
5:18
4:12
4:31
9:44
0:00
3:30
14:05
5:07
3:25
2:57
0:00
2:28
23:36
6:10
6:04
13:12
2:08
4:43
4:55
4:49
4:26
5:55
10:02
4:39
12:35
5:05



7:57


9:07
5:50

Paneks siia ka kokku higistatud numbrid kogu ettevalmistuse ajal tehtud trennides.

Ujumine
Ratas
 Jooks
 Suusk
 35h / 103km
 119h / 2800km
 54h / 460km
 13h / 155km


Võrdluseks ka eelmiste aastate ettevalmistused.

2017a - 222h 
 37h / 113km
 101h / 2300km
 77h / 750km
 7h / 88km
2016a - 254h
 49h / 140km
 112h / 2800km
 86h / 900km
 7h / 86km
2015a - 100h
 45h / 123km
 36h / 860km
 19h / 220km
 0h / 0km
2014a - 273h
 71h / 190km
 115h / 3200km
 85h / 807km
 2h / 30km
2013a - 213h
 95h / 183km
 66h / 1900km
 52h / 470km
 0h / 0km


Asun nüüd siis võistluse juurde. Ironman Tallinn 2018

Hommikul, äratus oli vara nagu kõigil. Sõin 3h enne starti pudru, võileva ja kohvi. 2 ja 1 tundi enne starti traditsiooniliselt Enerviti marmelaad. Käisin "warming up" ujumist ka tegemas, et harjutada keha jaheda veega. Soojakraade oli meil 15-16 kraadi. Jalad ja nägu tundsid ära kulmuvat aga mida kauem seal olin seda rohkem ära nad harjusid. Vees üritasin ka vaadata kust rada minema hakkab ja kus on esimene-teine poi. Ausalt öeldes tundus sel hetkel väga segane, poid oli väikesed, silmaga neid näha oli raske. Ma olen ju ka prillikandja ja kaugele ei näe krt. Tulin välja ja ootasin starti.

Üsna kole nägu :) Aitähh pildi eest Krista Mikk.

Ujumine - 0:59:34 / 3.8km
Sain "under 1 hour" gruppi seekord sisse. Mäletan, et Otepääl kiirete gruppi pääsemisega oli probleeme kuna koridor oli väga kitsas. Käis pasun ja meid lasti vette. Ootasin ujumisest hullemat kui tegelt tuli. Teiste järgi sai väga lihtsalt ujuda ja sellega ka siis poide asukohta näha, läksin sinna kuhu rahvas liikus. Palju oli kasu ka kajaki-supi inimestest kus suunasid meid. Ujumine möödus mul ilma suuremate probleemideta. Vahel ikka ujusin kellegiga kokku või kellegile peale jne. Oli mõnus tugev ujumine kuni lõpuni. Ära ei väsinud, siinkohal tuleb vist tänusõnad öelda edasi Markole, kes mulle palju ujumist kavasse kirjutas. Jahe vesi sobis mulle, jalalabad olid küll peaaegu tundetud aga muus osas oli okei. Tundsin nägu, käsi jne. Kui veest välja sain siis oli tunne nagu jookseks puupakkudel, poolest säärest olid jalad tundetud. Mida aeg edasi seda rohkem nad üles soojenesid. T1 vahetusala möödus üsna kiirelt, olin ise ka imestunud, et seal kiire suutsin olla - 3:31

Ilus. Aitähh Mallor Malmre.


Ratas - 5:23:03 / 180km
Nagu ikka siis võtab aega, et end rattas käima saada. Läksin sõitma ilma spidomeetrita. Ma ei sõidu ajal mis on minu kiirus, läksin sõitma lihtsalt tunde järgi. Pulsikellal oli GPS välja lülitatud, et kell lõpuni vastu peaks. Linnast välja saamine oli mulle raske, tahtsin vist kohe "panema hakata" aga keha arva teisiti, "et sa just tulid veest, peaks puhakama" :) Kui jõudsin Kiiale siis sain alles tunde heaks. Edasi Vääna, Vääna-Viti, Naage, Türisalu, Keila-Joa-Vääna-Kiia-Harku-Laagri-Saku-Laagri-Harku möödus täitsa okeilt. Väntasin 70-80% tugevusega. Sellel Keila-Joalt Väänasse minnes pani mööda esimene "tuuesõidu grupp". Kogu sõidu ajal pani sellised 40-50 liiklelisi punte umbes 4 mööda. Ma hoidsin eemale ja lasin nad mööda. Olen aus ja tegin oma sõitu nagu tegema peab. Sõin iga 30minuti tagant batoon/geel + iga tund võtsin 2 soolakapslit. Kui aga teisel ringil oli jõudnud Türisalu mäele siis hakkasin tundma tühja kõhtu tundsin esimest "energia-auku". Räägitakse, et kui see tunne tuleb siis oled juba hiljaks jäänud. Järgmine teeninguspunkt oli enne Keila-Joad ja sinnani tuli ära kannatada. Haarasin sealt banaani ja vett. Mul endal oli rajale kaasa võetud ainult mineraalijook. mis ei sisaldanud süsivesikuid. Iga tunni kohta plaanisin süüa batooni+geeli mis sisaldas kokku ca 40g süsivesikuid. Reaalselt oleks vaja tunni kohta 70-90g. Ma ei saanud aru mis toimub, et miks energiat ei jagu. Aga jahm, sõin liiga vähe. Kindlasti mõjutas seda ka külm ujumine, kus kulutasin topelt koguses energiat. Väänasse jõudes olin energia tagasi saanud ja sai edasi panna. Sakust läbi ja suunt T2 vahetusala suunas. Rattarajal esimesel ringil kasutasin ühe korra ka WC-d. Vahetusalas oli aeg mul 2:52, mille sisse ka üks WC-s käik :)

Liigun. Klõps Mallorilt jällegi.

Jooks - 3:58:04 / 42km
Jooksu algul tundus kõik väga hea. Läksin hoidma 4:50 tempot. Jooksurajal hoidsin sama süsteemi, et iga 30min tagant geel/batoon + iga tund 2 soolakapslit. Esimene ring oli kõik ilus kuni jõudsin teisel ringil tagasiteel poole peale. Sealt tuli jälle seesama "energia-auk". Võtsin end kõndima-sörkima kuni järgmise teeninduspunktini, kust läksin toitumisega üle cola-vesi+ 2 soolakapslit tunnis. Läks pisut aega mööda ja sain colaga end tagasi reepeale. Küll aga keskmist kiirust tagasi saada ma ei suutnud. Kolmas ja neljas ring möödusid juba ajagraafikust väljaspool. Lihtsalt ei jõudnud, pulss 130-135, krampidest polnud haisugi - järjepidev soolakapslite söömine töötas. Jooksurajal käisin ka korra tualetis.

Kahju on, et nii inimliku vea tegin ja tänu sellele pidin oma plaanitud tempost nii rattas kui ka jooksus lahti laskma. Aga eks ma püüan vigadest õppida ja rohkem sööma hakata. Tagasi mõeldes, oleks pidanud juba kohe peale ujumist rohkem sööma hakkama, kuna külmas kulutab keha rohkem. Aga jahm, oli see mul esimest korda sellises tingimuses võistlemine. End 100% realiseerida ma ei saanud. Aga ehk järgminekord siis. Ja siis järgminekord teeks veitsa pikema korraliku ettevalmistuse ka kui ainult 6 nädalat.

Aitähh Jaana+põnn, kes selle 6 nädalat mind kodust ära lasid kui oli vaja pikki trenne teha. Ma ausalt ei taha mõelda mida teevad need pered kelle mees-naine teeb terve aasta 10-15 tunniseid treeningnädalaid. Aga no kui on võimalused siis miks mitte.
Aitähh Marko, et Sa mind vastu võtsid ja mind selle lühikese ajaga liikuma panid.
Aitähh Dima&Sportland, et minusse uskusite.
Aitähh Ema, Kati, Rain, Emmakas, Kaire, Mart kaasa ergutamast rajakõrval.
+ aitähh paljudele teistele kes mulle kaasa elasid rajaääre. Nii tore oli kuulda pidevalt "läheb Tom", "jõuab Tom" vms, suured tänud!

Aitähh. Kohtumiseni uute lugudeni tulevikus.














































esmaspäev, 2. juuli 2018

2017 lõpp - Otepää IM

Viimasest kirjutisest (09.08.17) on möödas juba peaaegu aasta..väga kaua :) Aga eks sel on ka omad põhjused. 14.08 nägi esimest ilmavalgust Põnn, ja peale seda läks põhirõhk temale. Isegi trenniks ei jäänud eriti aega. Proovin nüüd kirja panna mis toimunud on, hiljem hää lugeda.

Põnn aka Emily Ellmann


Põhimõtteliselt kuni oktoobrini väga ei sportinudki. Siis sai selgeks, et peaks liigutama hakkama. Võtsime eesmärgiks tuleva Otepää 70.3 Ironmani.

Aastavahetusel käisime sõpradega Soomes suusatamas. Sain seal teha kokku ca 6h ja ca 70km suuska. Pole küll väga suur number aga pigem oli eesmärk lihtsalt atmosfääri vahetus. Mõnus oli seal!

Levi, Soome 01.2018

---


Sealt edasi tuli jätkata suusatamist, et suveks mingigi põhi alla saada. Suuskama sain Haanja Suusamaratonil. Ma täpselt enam ei mäleta kuidas seal mul läks aga seda tean, et lõpetasin. Melvin laenas mulle oma klassikasuuski. Mäletan seda, et sain sealt mingise seljavalu mis kestis nädal-kaks. 

3:22:11
42km


---


Suhteliselt järsku tuli pakkumine minna Scoutsrännakule. Ega ma kaua ei lasknud mõelda ja ütlesin jah. Ma ei kahetse! Oleks küll võinud veidi rohkem ettevalmistust teha aga noh pole hullu.

3:50.10
31km
17kg seljakott
sõjaväevorm
saapad


---


Ja ega sealt edasi enam suuski alla ei saanudki. Tuli jätkata ratta, jooksu ja ujumisega. 
Aga järgmine suurem üritus leidis aset juba 21.04 Võhandu Maraton 2018. Võistlus kus ma end katki tegin. Ma vast ei hakka seda kõike siia lahti kirjutama aga kokkuvõte on see, et niiskus, külm, vale varustus, null ettevalmistus lõhkus ära mu ahhilkad. Tulemuseks sain selle maratoni tehtud aga hind mis selle eet hiljem maksin oli karm. 2 kuud peale seda ma trenni teha ei saanud. Hüppeliigesed + ahhilkad paistes. Ja no tee mis tahad aga paistetust alla ka ei saanud. Tahtsin teha Otepääks korraliku ettevalmistuse aga jahm, ei saanud end realiseerida. 

16:31.34
100km


2 kuud põletikus ahhilkad / hüppeliigesed :(


---


Pikalt olin planeerinud ka laagerdamist Otepääl mis on saanud tavapäraseks. Paraku olin ma see aasta katki Võhandust ja kõiki treeninguid laagris kaasa teha ei saanud. Minu maht 2018a Otepää laagris jäi järgmiseks: 14h kokku, 370km ratast,  null jooksu&ujumist :( 

No ja siis põhimõtteliselt oligi käes Otepää. Toon ka kuude kaupa välja alates jaanuaris.

              JAAN             VEEB             MÄRTS             APRILL             MAI              JUUNI -16.06
           18 trenni          13 trenni          17 trenni            22 trenni          17 trenni          8 trenni
            20 tundi           13 tundi          25 tundi             48 tundi            32 tundi           7 tundi
             156km              60km              250km               714km             751km             107km


---


Ironman 70.3 Otepää 2018. Nagu teada siis oli mul 2 kuud jooksupausi mis tähendas seda, et Otepää jooksurajal ma mingit imet ei tee. Ratast ma veel enamvähem oli teinud. Ujumisega oli ka selline nigel. 
Üldiselt ma olen rahul enda esitusega. Kuna ettevalmistus oli ka kesine, siis on ka tulemus selline.

Ujumises tundsin end mugavalt. Ujusin oma ujumist, hoidsin teistest eemale ja kroolisin mugavustsoonis. 
Rattas tundsin ka end mugavalt, tegin selline 70% võimsusega kuna ei teadnud mis mind jooksurajal ees ootab..
Jooksurajal tegin jooks-matka. Tõusud kõndisin ja siledal sörkisin. Lõpuajaks 5:36:27

Ujumine: 32 min
T1: 1:40 min
Ratas: 2:48:01
T2: 1:02 min
Jooks: 2:13:35





Edasi läheb asi nii, et võtsin uue "kava mehe" kelle plaani järgi teen ettevalmistuse Tallinna Ironmaniks :) Kohtumiseni järgmistes kirjutistes!







kolmapäev, 9. august 2017

Elva ja Kilingi-Nõmme triatlon

Peale Frankfurti puhkasin 2 nädalat ja ei teinud sõna otseses mõttes mitte midagi! Sõin, jõin ja magasin. Kuid mindki tüütas see ära ja hakkasin taas liigutama.

Oli plaan minna Elva rattamaratonile tööle kus sama päeva õhtul korraldati ka Elva Triatloni. Ma ei lasknud endal kaua mõelda ja panin end kirja. Distantsideks oli Elvas 750m ujumist, 20km ratast ja 4,8km jooksu.

Jõudsime siis Verevi järve äärde Emaga. Jah, ma käin tihti emaga triatlonitel. Mitte sellepärast, et ma ei julgeks üksi minna vaid talle väga meeldib triatlon. Kord oleme ka ühisel võistlusel osalenud, Trismile triatlonil sega tiimide arvestuses. Ta sai sealt võistluselt terve aasta jagu rõõmu ja head fiilingut. Aga okei, see selleks. Võtsin ma siis stardimaterjalid välja ja asusin ettevalmistuma.
Kleepsud kleebitud, riided seljas ja kiiver peas, viisin ma oma varustuse vahetusalasse. Olen viimasel ajal kasutama hakanud kumme rattal. Pean silmas neid kumme millega rattakingad rattal maapinnaga paraleelselt kinnitan, et ujumisest tulekul ei peaks kingadega vahetusala lõpetava jooneni jooksma ei peaks. Kusjuures see pole mingi raketiteadus, sellega saavad kõik hakkama tuleb vaid paar korda harjutada. Tegelt kuni võistluse lõpuni ma kingi pedaalidelt lahti ei võta, see tähendab siis seda, et ka rattadistantsilt tagasi tulles võtan jalad kingadest välja ja jooksen ilma kingadeta vahetusalas. Kõik sai kenasti omale kohale paigaldatud vahetusalas ja siis soojendust tegema.

UJUMINE

Krt, ma ikka teen amatöörlike vigu. Unustasin enne starti kella valmis panna ja kui anti stardipauk siis hakkasin mina alles triatloni reziimi otsima :) Kell käimas ja hakkasin kühveldama järgi ujujatele. Kuna Elvas oli kohal meie triatloni koorekiht, pea kõik noormehed siis teadsin kohe, et mul ei ole mõtet endale sealt mingeid suuri lootusi panna. Ujumine osutus mulle tegelt kuidagi kergeks, 750m sai läbitud ajaga 0:11.31.



RATAS

Kuna mu TT ratas oli laenus Raivo Rimmi käes siis pidin kasutama maanteeratast kus ei ole installitud triatlonisarvi. Sellest tulenevalt sõitsid minust mööda paljud ratturid. Ratast oli suhteliselt hea mul muidu selles suhtes, et võtsin seda 80% umbes, tegin nii, et päris veri ninast väljas ei ole :)
Aga see 20km möödus mul asfaldteel ajaga 0:34.23 mille keskmine kiirus peaks olema 34,9km/h.
No vähemalt ühest naisest sõitsin raudselt mööda :D :D :D

JOOKSMINE

Olin treeninug terve aasta sisuliselt sellistel pikematel distantsidel ja rahuliku tempoga ja sellepärast eeldasin ka, et ei suuda kiiret jooksu teha. Aga tuli välja, et suudan ka kõrgemat tempot hoida. Rada mulle seal ei meeldinud kuna see oli suhteliselt pehme ja see tegi seal edasi liikumise raskeks minu jaoks. Olen harjunud jooksma paraku enamjaolt asfaldil ja sellepärast ei tundnud ma end seal mugavalt. Aga muidu see 4,8km sai tehtud ajaga 0:19.49 mis teeb keskmiseks kiiruseks 4:15, täitsa okei.

Koguaeg oli 1:07.18 millega võin rahule jääda. Kuigi esimesed noormehed tulid finishisse juba 56minutiga aga noh, see on meie tipp ja ma olen ikkagi harrastaja rohkem :)


Sellel nädalavahetusel toimus ka Kilingi-Nõmme triatlon millest ma osa võtsin. Tegu oli väga hästi korraldatud sellise väiksema triatloniga millest võttis osa ka Märt Avandi. Võistluse algul vaatasin osalejate nimistu üle ja leidsin seal kohe mõne kõva tegelase. Leidsin sealt paar kõva jooksumeest nagu Tanel Levkoi ja Marek Tamm. Indrek Reinbach on lisaks jooksus ka muudes alades ka kõva.

UJUMINE

Ujumine leidis aset Kilingi-Nõmme Sillaotsa järves. Keskus järve ääres oli kenasti üles ehitatud. Rada oli üles mõõdetud 400 meetrisel distantsil. Kuna lisaks eelpool nimetatud tublidele nimedele oli kohal palju tundatut rahvast mulle siis ei teanud ma mis ujumises saama hakkab. Stardijoonel kuulsin, et mingid noored ujujad on ka joonel. Sain sellest aru kui olime ujumisega jõudnud kolmanda poi juurde. Senini olin ma ujumist juhtinud kui üks noormees minust mööda ujus. Tegu oligi siis ühe noore ujujaga. No ma olen jalgpalluri taustaga spordimees ja ei ole mul see ujumine nii hea, et noortele talentidele ära teeksin :) Veest sain välja teisena. Vahetusalast aga kolmandana, seesama noormees ja üks tiimi arvestuse võistleja jõudsid enne välja vurada. Rattarada oli mõnus. Sõitsime järve äärest kesklinna kus pidime läbima 3 ringi. Kuna hommikust saati oli vahelduva eduga vihma sadanud siis kurvides tuli hoog päris maha võtta, et külge maha ei paneks. Kuna ma ei ole tugev rattur siis ma väga kiirelt seal neile eesolijatele järgi ei jõudnud. Jõudsin järve äärest kesklinna ja alustasin oma esimest ringi kui tagant oli tulemas Marek Tamme poolt veetav kolmeliikmeline kiirrong. Kuna nägin, et ma neilt eest ära ei sõida siis lasin jala sirgu ja lasin nad endast mööda. Võtsin neile tuulde, eesotsas Marek, teisena noormees ja kolmandana tütarlaps. Keskmine kiirust oli seal umbes 35-37km/h, Marek on kõva! Seal oli ka see asi, et rattavalik tollel võistlusel oli vaba ehk võisid olla nii TT kui ka maantekaga rajal ja tuulesõit oli lubatud. Mul muidugi oli maantekas, Marekul seevastu TT pill millest tulenevalt olid ka kiirused suured. ühe ringi sõitsime neljases grupis kuni järgmisele ringile minnes tütarlaps enam esimestel tuules hoida ja olimegi jäänud kolm noormeest sinna rongi. Meie ees sõitsid siis veel kaugel meist noor ujuja ja tiimi rattur. Rattasõit lõppes ja saime jooksma. Rattas sain keskmiseks 36-37 ja seda suuresti tänu Marekult!




JOOKS

Marek muidugi kõige ees, siis meie rongi teine rattur ja siis mina. Ma algselt mõtelsin, et võtan rahulikult aga nägin, et Marekut ma kinni ei püüa aga too noormees hakkas vaikselt vajuma. Liikusin temaga koos mingi aja kui saime kätte tolle noore ujuja kes meist ees oli, tal oli samm suhteliselt pehme ja meist maha ta jäigi. Ringi keskel oli korralik tõus kus kasutasin ära oma tugevust ja vajutasin just tõusul gaasi põhja. Noormees jäi maha ja meie vahele tekkis 30m vahe ja see suurenes ajaga. Otsustasin kiirust hoida kõrgel kuna eespool nägin toda meeskonnaliiget kes meist eespoole oli juba rattas. Temalt sain info, et ta ei jõua väga enam ja võin temast mööduda. Ütles ta veel, et temast ees on vaid üks mees kelleks oli Marek Tamm. See andis mulle palju motti juurde ja vajutasin veel juurde. Teadsin, et Marekut ma kätte ei saa aga teine koht oli käega katsutav. 3,6km sai lõpetatud ajaga 0:13.31 mis tegi keskmiseks kiiruseks 3,33, jube kiire :)



Lõpp aeg 0:43.25 tulles sellega teisele kohale. Kaotasin esimesele kohale tervelt 1minuti. Jäin üritusega väga rahule!















kolmapäev, 12. juuli 2017

Ironman Frankfurt 2017

Hakkame siis algusest peale. Eelmise aasta (2016) teises pooles helistas mulle Melvin, et suur kamp Eestlasi läheb 2017 Frankfurt Ironmani võistlusele ja, et kas ma ei tahaks ka ikka tulla 😊 Mõeldud tehtud, lasin end kirja panna! Kuna eelmise aasta teinepool kujunes mulle sportlikult natukene negatiivseks (kukkumine rattaga, tänu millele jäi põhivõistlus ära), siis oligi motivatsioon uue aasta plaaniga taas lakke saadud 😊

November, hakkasin vaikselt ennast liigutama. Jõusaal, ujumine basseinis, jooksmine hallis. Plaan oli ka kevadel laagrisse minna, kuid see jäi ära. Kuni märtsini tegi trenni juba varasemalt Priit Ailti poolt koostatu treeningkava järgi. Ei tea miks, aga pidasin mõtekaks selle vana kavaga liikvele minna ja uut mitte tellida.



Näide nädala kavast:
E - puhkus
T – jõusaal ~50min + ujumine ~1-2km
K – rahulik pikem jooks ~1h
N – jõusaal ~50min + ujumine ~1-2km
R – pikk ujumine ~2-3km
L – pikem ratas/jooks ~2-3h
P – jooks-matk ~1-2h



Loomulikult ei olnud iga nädal samasugune aga argipäevad enamasti läksid seda viisi. November kuni juuni tegin sellist süsteemi. Vahele tuli ka võnkeid, mis jätsid ühe või teise trenni ära. Maikuus sain ka end välja ujuma, millega lootsin parandada väliujumise olukorda. Kuude kaupa numbrites tulid kokku kesised. Kuna mul polnud kindlat treeningkava, siis jätsin kohati treeninguid liiga kergelt ära. 

Kuude kokkuvõtvad nädalanumbrid kõikusid korralikult ja päris suurte vahedega.
NÄDAL/KUU
NOVEMBER
DETSEMBER
JAANUAR
VEEBRUAR
MÄRTS
APRILL
MAI
JUUNI
1.
8:22
6:56
5:48
7:05
4:39
9:16
8:55
5:14
2.
4:38
5:37
10:35
5:09
6:11
7:12
1:24
14:50
3.
6:25
1:56
4:38
2:32
7:46
8:01
10:16
4:52
4.
7:12
8:44
3:14
9:47
8:45
1:27
7:41
8:21
5.
6:34

7:04



5:14
8:34



Esiteks olid nädalad sellised kõikuvad oma pikkuste poolest. Teiseks ei teinud ma ka pikki vajalike treeninguid, mida oleks olnud vaja sellise pika võistluse jaoks. Tegin terve ettevalmistuse jooksul vaid ühe pika ujumise 4km ja ühe pika ratta 6h, pikim jooks oli vist 16km. Keskmine ujumise pikkus trennis oli 1,3km, ratast tegin keskmiselt alates maikuust 48km ja jooksu keskmine oli 10,6km. No Toomas Toomas, oleks võinud seda asja ikka vähe tõsisemalt võtta…!!!



Kuude lõikes tulid numbrid järgmised:
NOVEMBER
DETSEMBER
JAANUAR
VEEBRUAR
MÄRTS
APRILL
MAI
JUUNI
34:26
27:45
27:19
23:15
30:50
26:29
34:32
39:22

Alates november-juuni tuli treeningtunde kokku 229 tundi ja 48 minutit.

---



Aga asun nüüd kulminatsiooni juurde ehk Ironaman Frankfurt 2017




Asusime teele esmaspäeva (03.07) öösel vastu teisipäeva. Esimese päevaga sõitsime Tallinnast otse Poola, Wroclawi linna, kus oli meil majutus. Teekond viis läbi Läti, Leedu ja teisel poole Poola otsa. Läti auto teed olid seeditavad, kuid Leetu jõudes läks asi künklikuks, ehitustööd, valgusfoor valgusfoori otsa, mis tekitasid lõputud ummikud. Poolas teedel oli aga rekka rekka otsas kinni. See kestis kuni Warssawini. Sealt edasi oli juba ilus 2-3 realine tee, millel sai jalga gaasipedaalil hoida. Aega võttis meil esimene sõit umbestäpselt 20 tundi ja ca 1300km. Järgmise päeva hommikul startisime juba Frankfurdi poole. Hoopis teine tera oli sõita mitusada kilomeetrit kiirusega 120-140, aeg lendas väga ruttu ja 7 tunniga olimegi 700+km läbinud ja otsaga Frankfurdis. Ilm oli juba nädala keskel väga soe ja võistluspäevaks oli ka oodata väga kuuma ja kuiva ilma.
Neljapäeval käisime võistluskeskuses stardimaterjale välja võtmas.
Reedel oli tugev pasta tankimine võistluse ametlikul „Pastapartyl“.
Laupäeval viisime rattad ja kotid vahetusaladesse, et pühapäeva hommikul oleks juba vähem teha.



Võistluspäev – Pühapäev
Hommik, äratus kell 3:20. Sõin topsi hommikuhelbeid koos jogurtiga, kõrvale võileib. Ujumise asjad kokku ja suund bussipeale. Võistluse ametliku hotelli juurest viisid kümned bussid meid Waldsee karjääri, kus anti stardipauk. Õues oli veel pime kuid soe, selline 18-20 kraadi.



Meie start oli umbes 6:40, Pro naised ja mehed meist 10 minutit varem. Vee temperatuur mõõdeti hommikul ja see oli 24,1 mis tähendas meile (vanuseklassi võistlejatele), et kalipsodega ujumine on lubatud. Enne starti 2h sõin veel Pre Sport marmelaadi ära, et ujumisek energiat laadida.
See tunne, kui Sa oled koos u 3000 inimesega kõrvuti, kellel on ees sama siht see pikk võistlus lõpetada, on mega tunne. Vaikus enne tormi ja siis käib stardipauk!



UJUMINE – Sain vette kohe esimeste seas peale Pro võistlejaid. Kahjuks ei saanud ennast kohe käima, hingamine oli raske ja ebamugav. Asi võis olla selles, et kas mu keha pole harjunud nii hommikul vara sportima või oli kalipso väike, mis takistas hingamist. Kalipsos oli vesi tulikuum, oleks võinud ikkagi ilma ujuda. Alles viimasel kolmandikul sain ennast käima ja mõtlesin, et siit tuleb küll väga halb ujumine. Kas tõesti on minu esimesele Ironman võistlusele antud nii halb algus ja juba ujumisega?!?! Aga kui veest välja sain ja aega vaatasin olin ma suhteliselt imestunud. Ennustasin aega umbes 1:10. Tuli välja, et tegin ikkagi oma eesmärgi ära ja sain aja alla tunni..0:58minutit..jess :D 



1. VAHETUSALA 5:54
Veest väljas, kalipso lahti ja hakkasin triatloni kombe ülemist osa selga tõmbama. Ma nimelt ostsin endale uue Zone3 Lava triatloni kombe, millel on varrukad. Tundsin juba juunikuus Soomes võisteldes, et varrukas hoiab õlgu kinni. Märg keha + märg kombe ei ole hea kombinatsioon, kui seda kiirelt selga tahad saada. Mul läks ikka mõnusalt aega enne kui lõpuks end riide sain ja liivamäest üles ratta juurde jooksin. Sain oma koti kätte ja asusin kalipsot ära võtma. See tehtud, kott pealt kinni ja edasi ratta juurde. Kiiver pähe, number peale ja võtsin ratta käevangu. Kohustuslikust vahetusala joonest üle ja hüppasin rattale, jalad kingadesse ja hakkasin pedaalima. Kasutan juba pikemat aega seda varianti, kus panen rattakingad rattale kummiga kinni, et ei peaks kingad jalas mööda asfaldit jooksma.



RATAS 180km 5:19:18
Kohe esimesel 500m kaotasin oma joogipudeli. Seda tänu sellele, et olin rattapudelihoidja paigaldanud liiga nõrgalt aerobaride vahele. Rattatee oli jube künklik ja nii see pudel sealt minema lendaski. Kuna olin eelneval päeva autoga rattaraja läbi sõitnud, siis oli mulle teada, kuhu sõita ja millal võiks raskeks minna. Rajal oli kokku ca 1100 tõusumeetrit ja sellest tulenevalt oli ikka nii mõnigi pikk tõus rajal, mis mulle kui nõrgale ratturile suureks katsumuseks said. Ja neid tuli võtta kaks korda, kuna rattarada oli ringidega. Minu eesmärk oli sõita 36km keskmist. Kohe, kui olin ära sõitnud ca 60-80km sai mulle selgeks, et siit oodatud keskmist kiirust ei tule. Rada oli mulle ikkagi raske ja pidin tempot alla laskma. Hoidsin ennast teisel rattaringil tagasi, kuna ees ootas veel maraton. Kartsin kõige enam seda, et ei tunneta, millal üle panen, mis võib maratoni läbimiseks saatuslikuks saada. Lisaks oli rajal mega kuumus (+32 kraadi), mis meid korralikult küpsetas. Mina isiklikult kulutasin umbes 8 liitrit joogivett selle peale, et end kasta ja mitte üle kuumeneda. Rajal olid ka kohalikud inimesed selle peale mõelnud ja kastsid meid voolikutest. Teine rattaring möödus enamvähem sama tempoga ja rattaetapi lõpus oli hea enesetunne, millega maratoni jooksma minna. Toitumine oli rajal kontrolli all, võtsin iga 30-40minuti tagant geeli või batooni. Rajalt võtsin ka ISO jooki ja vett. Vett läks ka muuks otstarbeks, näiteks oli mul alati tagataskus 2 veepudelit millega end kastsin kui tekkis tunne, et hakkan üle kuumenema. Kuumus ikka korralikult praadis meid seal, usun, et mingi 8 pudelit valasin endapeale ära kogu sõidu ulatuses.



2. VAHETUSALA 3:52
Suutsin rattast tulles silmad kõõrdi ajada ja võtta vale vahetusalakoti. Minu number oli 1078 aga võtsin vist 1080. Jooksin kotiga telki, istusin maha, tegin koti lahti ja sealt vaatasid mulle vastu valed asjad. Panin koti kinni ja viisin varna tagasi. Oma kott võetud ja uuele ringile telki. Seekord sain õige koti ja oma asjad kätte. Prillid ette, nokats pähe, geelid tasku ja minekut.



JOOKS 42km 4:01:17
Paljud on rääkinud, et hoia maratoni alguses tempoga tagasi, kuna lõpp on raske. Ootasin raskeks minekut umbes 33km. Me pidime jooksma 4 x 10km ringi, millest esimesed kaks ringi võtsin väga iisilt. Esialgne plaan oli joosta 4:55 tempoga aga sain esimesel ringil aru, et siin ei tule seekord sellest midagi välja. Võtsin otsuse vastu pigem see retk lõpetada hea enesetundega. Vastasel juhul oleksin arvatavasti üle kuumenenud ja pillid enne lõppu kotti pannud. Võtsin taktikaks kõndida kõik joogipunktid ja joosta nende vahel. Esimesel ja teisel ringil tarbisin enda kaasa võetud geele ja neid siis ka umbes iga 30-40minuti tagant. Lisaks kastsin pidevalt mütsi jäävette ja hoidsin jääkuubikuid pihkudes, mida soovitas mulle Jan. Tundub, et töötas. 3 ja 4 ringil hakkasin igas punktis tarbima ainult Colat ja Redbulli. Lisaks vahepeal ka vett. Raskeks läks ausalt öeldes alles 4 ringi poole peal, kui pidin tõusudel ka juba käima. Aga mul ei tõmmanud see motti üldse maha, kuna tahtsin hea tundega oma esimese Ironmani lõpetada. Finishi sirgel sain Jaanalt Eesti lipu ja võtsin suuna finishi kaare poole. Mõnus tunne oli tulla möirgava rahva keskelt finishisse ja seda koguajaga 10 tundi, 29 minutit ja 20 sekundit.



Üldiselt arvan, et sellise „saiavormi“ pealt on tulemus täitsa hea esimeseks Ironmaniks. Hetkel, kui võistlusest on möödas 2 päeva on mul tunne nagu poleks seda kõike läbi teinudki. Lihased on põhimõtteliselt juba taastunud. Võibolla tuleb see sellest, et ma ei pingutanud 100% rajal ja hoidsin ennetavalt end liiga palju tagasi. Aga vähemalt sain hea tundega ja ilma haamriteta selle võistluse tehtud.

Mida oleks võinud ettevalmistusel teha teisiti…
Oleks pidanud tegema pikemaid treeninguid. Lisaks oleksin pidanud laskma Priidul koostada uue ja antud võistlusest lähtuva treeningkava. Aga nagu öeldakse, et mis kehvasti see uuesti! Kindlast ei jää see mu viimaseks võistluseks. Järgmine kord teen korraliku ettevalmistuse, mille tulemusena saan ka oodatud alla 10h piiri alistatud.



Suurimad tänud ja kallid Jaanale kes ettevalmistuse aegadel mind kodus ootas ja rajaääres ergutas nii, et terve Frankfurt ka korraga ei suudaks sellist lärmi teha 😊

Ja loomulikult kodused kes kõik kaasa elasid täiega :) Nii megalt tänan Teid!!!

Jan, aitähh, et mulle selle pisiku 6 aastat tagasi andsid!

Kindlasti tahan tänada Beritit kes selle võimaluse mulle andis, et seal osaleda :)

Sportlikust poolest tahaks tänuavaldused edasi anda Priidule, kellega 2013 aastal algas koostöö ja tänu kellele ma olen saanud end sellisesse vormi nagu ma olen. Eks meil on ka olnud tagasilööke vigastuste näol kuid nendest oleme üle saanud. Temaga oleme lihvinud ujumist, ratast ja jooksu. 

Ja otse loomulikult ujumiseosas tahaks tänusõnad saata Liilianile kes mu ujumisele aluse ladus ja sellepealt ma praegu liugu lasen 😊

Edasine plaan on paar nädalat puhata ja vaikselt valmistuda SEB Maratoniks, et seal alistada 3h piir. Võibolla ka enne seda löön kaasa Triathlon Estonial täispika tiimi arvestuses ujujana. Kena sügise jätku Teile ka 😊